Tarkvara müük ja hooldus - lihtne raha?

Axapta logo. Allikas: Microsoft

 Minu õpingud jätkusid peale keskkooli Audentese Erakoolis, kus ma õppisin finantsjuhtimise erialal, õppisin majandust, nagu tol ajal uhkusega võis öelda. Tööle aga asusin tarkvara arendajana. Ilmselt võib siit leida ka põhjuse, miks minust sai suhteliselt lühikese aja jooksul peale tööle asumist just majandustarkvara arendaja. Kui päris algusest natuke edasi kerida, siis maandusin ettevõttes MicroLink majandustarkvara Dynamics Axapta arendajana. Tegelesin ainult sellega umbes 10 aastat järjest, ja kuna tegemist on väga suure ja kalli tarkvaraga, siis kliendid olid pigem väljaspool Eestit. Mult küsitakse sageli, et tegemist on ju valmis tootega, et olid siis müügimees, miks sa ennast arendajaks kutsud? 

Kuidas Axapta müük ja hooldus käib. Esmalt on ettevõttel vaja minimaalselt mingi kindel hulk vastava ala inimesi. Axapta puhul siis kaks konsultanti (inimest kes oskavad antud tarkvara kasutada ja klienti juhendada). Kaks arendajat. Analüütik. Kõiki eelnevalt mainitud rolle tuli kinnitada ja pidevalt ka uuendada vajalike eksamitega. Arendaja puhul oli siis selleks minimaalselt 4 eksamit. Axapta esmane kasutamine, Arendamine ja konfigureerimine tase 1, Arendamine tase 2, vähemalt 1 Microsoft SQL eksam. Eksamite tegemise eelduseks oli, et läbitud on ka iga eksami jaoks vajalik koolitus, mis kestis minimaalselt nädala ja mida sai tol ajal Baltikumis teha ainult Riias. Eksami lävend Arendus 2 oli näiteks 90%, küsimusi 120. Kui need eeldused olid täidetud, siis sai ettevõte ennast 'korraliku raha eest' registreerida Microsoft partneriks. Peale seda võis ettevõtte ametlikult üldse antud toodet müüa või sõlmida kliendiga selle hoolduslepingu. 

Ok, aga edasi siis ju installime tarkvara kliendile ära, next, next, next ja olemas? Ikkagi, mis arendus. Tegelikult alles nüüd töö algas. Reeglina minimaalselt pool aastat analüüsiti ja kaartistati olemasolev lahenduse võimalusi ja nende võimalikku sobimist kliendi äriprotsesside ellu viimiseks, Seejärel koostati minimaalsed muudatusvajadused, mida siis arendad said realiseerima hakata. (Vahemärkusena olgu öeldud, et Axaptas on endas juba väga arvestatav arendus keskkond sisse ehitatud, tol ajal võrreldav ükskõik millise teise väga hea IDE'ga. Microsoft väljastas partnerile ka vastavad litsentsi võtmed, mis üldse avasid Axaptas arendus keskkonna, tavakasutaja seda üldse ei näinudki). Kogu see juurutus protsess, alates müügist kuini reaalselt tarkvara kasutusele võtmiseni kestis umbes aasta. Sellega tegeles täistöö ajaga minimaalselt 4-5 inimest.

Palju tarkvara maksis - palju (6 ja + numbrit)
Müüjale tohutu kasum - mitte niivõrd.
Lihtne raha - kindlasti mitte.

Natuke veel IT juhtimisest.

 Minu üheks kohustuseks ettevõttes, kus ma töötan, on 'hoida silma peal' meie ettevõtte arendajatel. Selline arendusjuhi roll. Üldiselt kui arendaja on meil juba piisavalt töötanud (ütleme  pool aastat), siis vajadus minu targutusteks on praktiliselt nulli lähedane. Kõige enam tegevust on mul värbamis protsessi juures ning seejärel esimesed paar nädalat.

Mäletan päris selgelt, kuidas ma ise oma esimesele (arendaja) töökohale kandideerisin. Närv oli ikka mitu päeva enne seda sees ning ma mõtlesin kõikvõimalike küsimusi läbi, mis mulle esitada võidakse, lugesin erineva tarkvara arendusega seonduvat kirjandus, mõtlesin mida selga panna ja milline peaks soeng olema. Täna olles ise teiselpool lauda, siis ei teagi, kas nutta või naerda, niivõrd tragikoomiliseks kipub see värbamise protsess aegajalt minema. 

Esimene etapp - proovitöö. Detailidesse laskumata olgu öeldud, et meie proovitöö on pigem lihtsam, kui näiteks mõni TalTech'i Pythoni/Java kursuse natuke rohkem punkte andev kodutöö. On vähesed ausad, kes kirjutavad ilusti, et see käib neil üle jõu ja nad loobuvad. On olnud inimesi, kes on kusagilt koodihoidlast alla laadinud mingi natukene sarnase lahenduse, muutnud ära mõned tekstid ja selle esitanud. On inimesi, kes saadavad ära väga pooliku lahenduse ja seejärel annavad endast kõik, et leida põhjendusi, miks see poolik on. Ning on inimesi, kes saadavad ära väga hea töö, aga kui palud neil seal väikese muudatuse teha, siis sellega hakkama ei saa.

Teine etapp - vestlus. Pärast edukat proovitööd teeme ka väikse vestluse. Siin on juba vähem üllatusi, aga olen ka mina ühe korra näinud kandidaati, kes varakult liitus Teams'i koosolekuga ning seejärel läks endale veel ühte kohvi valama, kaamerast ilusti näha, et peale t-särgi tal midagi muud seljas ei olnud. Kõige sagedasemad juhtumid on need, kus inimene lihtsalt ei ilmu õigeks ajaks koosolekule ja hiljem palub uut võimalust, kuna ta äratuskell ei äratanud - kell 13:00 päeval? Keele barjäär saab ka aegajalt takistuseks, ei osata rahuldavalt ühtegi meile arusaadavat keelt.

Kolmas etapp - katseaeg. Siin võiks ju juba kõik normaalselt sujuda, aga paraku on siin probleeme rohkem kui arvata võiks. Mõned näited jälle. Ekstreemseim näide on see, kus arendaja on endast hea mulje jätnud, teinud ära heal tasemel proovitöö misjärel tuleb esimest päeva kontorisse. Paraku selgub, et see meie Teams'i vestlus on olnud tema jaoks viimasel ajal ilmselt üks väheseid hetki, kus tal pea on olnud 'selge'. Kontoris olles kahjuks tal ümbritseva maailmaga suuremat sorti sidet ei ole. Süstla jäljed räägivad enda eest. Kuna ettevõte peab minimaalselt paari nädala palga välja maksma, isegi siis, kui uus töötaja juba samal päeval vallandada, siis on ka üllatavalt palju inimesi, kes sellel peale lähevadki. Ning kõige vähem on tegelikult neid, kes siis ikkagi reaalselt oodatud tasemele ei vasta.

Neljas etapp - katseaeg läbi. Endiselt ei saa veel inimeses kindel olla. Katseaeg läbi ja hakkavad pihta kõikvõimalikud mured töötaja tervisega, lastega, ühistranspordiga ehk tegelikult kõikvõimalikud mõeldavad ja mittemõeldavad põhjused, et ainult ei peaks tööd tegema. On olnud ka paar juhust, kus töötaja on lausa suurepärane, ainult kiitus, aga siis selgub, et tema enda ühemehe OÜ on olnud ilma projektideta ja vahepeal oli vaja midagi teha. Siis aga on tekkinud jälle uus projekt ja kahjuks pigem reeglina üritatakse siis veel ka meie ettevõttest pigistada, mis pigistada annab, tegelikult viimastel kuudel praktiliselt mitte midagi tehes (kohe kohe saab valmis, viimased täiendused jne. , tegelikult mitte ridagi koodi). 

Ma ei teagi täpselt miks ma seda kirjutasin, aga kui ma kuulen, et noortel on raske tööd leida, palka ei maksta jne, siis need vähesed juuksed, mis mul veel peas on - need küll lähevad väga turri :)

Kas mingi tehnoloogia saab olla iseenesest (a priori) eetiline või ebaeetiline?

 

Pilt lehelt: https://techcrunch.com/

Kui mõelda ükskõik millisele tehnoloogiale enne selle kasutamist, siis võiks pealkirjas kõlanud küsimuse samastada küsimusega, kas keegi (mõni inimene) on juba sündides hea või halb? Kipub kalduma pigem filosoofia valdkonda. Samas on siiski tegu väga praktilise ja päevakohase küsimusega ,eriti kui mõelda, kuidas tehisintellekt, geneetiline muundamine või andmete kogumine on muutmas meie igapäevaelu. Kas näiteks droon või igasugused geenmuundamised võiks juba enne käiku laskmist olla eetilised või mitte?

Minu arvates ei saa ükski tehnoloogia olla a priori eetiline ega ebaeetiline. Tehnoloogia on tööriist – nagu haamer, mis võib lüüa naela seina või purustada kellegi kolju. Küsimus pole ju mitte haamris endas, vaid käes, mis seda hoiab.

Iga tehnoloogia sünnib inimeste ideedest ja vajadustest. Näiteks internet mis algselt oli pelgalt projekt, mille abil teadlased said infot vahetada, kuid millest tänaseks on saanud vabaduse ja kontrolli sümbol. Ühest küljest toob see kokku inimesi üle kogu maailma, teisalt aga võimaldab jälgimist, manipuleerimist ja väärinfo levikut. Sama tehnoloogia, kaks väga erinevat kasutusviisi. Näiteks see sama palju jutuks olnud andmetöötlus – kas see, et andmeid kogutakse, on juba iseenesest ebaeetiline? Või muutub see ebaeetiliseks alles siis, kui neid kasutatakse meie tahte vastaselt või lihtsalt mingite soovimatute ja häirivate tegevuste abistamiseks (näiteks reklaam).

Tehnoloogia eetilisus või ebaeetilisus avaldub minu arvates alati selle kasutusviisis ja kontekstis. Kas tegu on läbipaistva ja vabatahtliku kasutusega? Kas kasutaja saab aru, kuhu ta 'I agree' vajutab? Keda see tehnoloogia aitab, keda kahjustab? Need küsimused määravad, kas mingi tehnoloogia on eetiline või mitte, aga need küsimused ei ole tehnoloogia põhised, vaid meie enda otsuste kohta.

Ei, ükski tehnoloogia ei saa olla iseenesest eetiline ega ebaeetiline. Meie ise loome sellele tähenduse. Tehnoloogia on meie endi väärtuste peegliks, see näitab, kuidas ja mida me otsustame sellega teha.

Pettused IT abil, turvarisk kõigi arvuti kasutajate jaoks.

 Mulle meenub mälestus, natuke rohkem kui paarikümne aasta tagant, kuidas mu naabrimees sai e-kirja ühelt väga tähtsalt tegelaselt, keda oma kodumaal taga kiusati ja kes vajas abi oma tohutu varanduse päästmiseks. Loomulikult ootasid lahket abistajad pudru mäed ja piima jõed, ehk siis miljonitesse ulatuvad summad Ameerika dollareid. Teistest sarnastest kirjadest eriliseks teeb selle see, et see oli esimene kord ka minul midagi sellist lugeda, kuulda ja oi kui tohutult kade ma olin. No kuidas naaber, miks mitte mina? Naabri õnneks oli tol ajal igasuguste krediitkaartide ja rahvusvaheliste arveldustega jändamine piisavalt keeruline, et seda oleks saanud ühe nupuvajutusega teha ja panka kohapeale minnes selgitati talle viisakalt, et ei oleks mõistlik sellist ülekannet teha. 

Täna umbes 25 aastat hiljem sellele mõeldes kipub ikka ja jälle kerge muie suule tulema, et kuidas ma ikka nii rumal sain tol ajal olla ja uskusin mingit täiesti vigases inglise keeles kirjutatud jama, uskusin piisavalt palju, et olla kadedusest roheline? Täna, 25 aastat hiljem tahaksin öelda, et sarnaste pettuste õnge enam keegi ei lähe, sest nendest on juba aastaid räägitud, nende eest hoiatatud, on erinevad telesaateid ja artikleid jms., mis kõik peaksid inimesi koolitama, et ärge uskuge, ärge tehke. Aga ei! Ka tehnoloogilised vahendid on pidevalt arenenud, järjest targem automaatne rämpsposti tuvastamine, kahtlaste web'i lehtede hoiatused, telefoni numbrite filtrid jne. Aga ei! Hetkel seda juttu siin kirjutades vaatan just Postimehes ilmunud artiklit sellest, kuidas keegi 20K € kelmidele ära kandis, artikli all mitmeid viiteid lähiajal toimunud sarnastele juhtumitele (Postimehe artikkel). Kuidas? Miks? On selge, et ka kelmid käivad ajaga kaasas. Kuuldavasti on neile samamoodi loodud koolitused, tehnoloogilised vahendid on sageli tipptasemel. 

Pilt aadressilt: daphnecaruanagalizia.com

 Aga kõik need kelmide vahendid ja oskused ei aitaks  suuresti, kui ei oleks olemas juba inimestele sünniga kaasa antud omadust - ahnust. Silme ette tuleb mõni lastele mõeldud multifilm, kus tegelasele tekib silme ette võimalus raha saada ja mitte miski ei suuda teda 'üles äratada' ning suunata ilmselgest lõksust eemale. Täpselt selline stsenaarium paistab juhtuvat ka päriselus, koolita, kasuta spets tarkvara ja tee mida iganes muud. Kui inimene ikka tahab oma raha ära anda, siis ta seda ka teeb.

Kui IT-tugilahendused oleks ainult minu teha.

 Kuna mul on olnud elus niipalju õnne, et mul ei ole olnud reaalset vajadust sellise teemaga kokku puutuda, siis seetõttu mul puudub ka peaaegu igasugune teadmine, kuidas hetkel meie riigis lood sellega on. Seega järgnev on pigem minu isiklik nägemus sellest, kuidas asjad võiksid olla ning see on kujunenud pigem selliste juttude ja minu tunnetuse kohta antud teemast, kui et põhineks faktidel ja hetke tegeliku olukorra analüüsil.

Aga olgu pealegi. Mulle isiklikult on jäänud mulje, et esmane, kõige suurem probleem on puudega inimeste puhul sellega toime tulek ning leppimine. Seda just nende inimeste puhul, kes ei ole puudega sündinud vaid on selle saanud mõne haiguse või õnnetuse tagajärjel. Kas IT saaks siin aidata? Kindlasti. Ma võtan siin julguse väita, et vähemalt kolmandik, ehk isegi pooled tõsise puude saanud inimesed võiksid IT abil teha paremat karjääri ning saada ka majanduslikult paremale järjele, kui nad seda varasemalt olid. See omakorda aitaks palju kaasa olukorraga leppimisele ja aitaks 'sära silmadesse' tagasi tuua. Milles siis probleem? Neid inimesi on vaja koolitada ja seda suhteliselt pikalt ja põhjalikult. Meil aga praegu ei ole selliseid koolitusi ning puuduvad ka selleks võimelised koolitajad. Tõenäoliselt peaks kvalifitseeruval koolitajal olema nii IT kui ka sots. valdkonna kraad. Aga oleks tore, kui eksisteeriks võimalus õppida ja saada kraad näiteks erialal 'IT spetsialist puudega inimesele'.

Kokkuvõtvalt siis oleks parim IT tugilahendus, luua lahendus, mille abil õpetada puudega inimesed ise IT'd praktiseerima, seda siis kasutades selleks loodud vajalikke füüsilisi abivahendeid kui ka tarkvaralisi lahendusi. Kindlasti tuleks sellise süva õppe käigus välja omajagu puudusi ja vajaka jäämisi, mis siis vajaksid lahendamist, aga samas võimaldaksid luua innovaatilisi lahendusi, mida ise rakendada ja kasu(m)likult ka kogu ülejäänud maailmaga jagada. Kui on soov ning omandatud oskus erinevaid abivahendeid kasutada, siis nende soetamise võiks riik vabalt enda kanda võtta, heas teadmises, et need lähevad kindlasti 'asja ette'.

Enim levinud äri- ja tarkvaramudel Eestis.

 Olen osalenud umbes viimase kümne aasta jooksul umbes täpselt 6-7 erinevas tarkvara arendus projektis. Tellijateks ettevõtted nii erasektorist kui riigi asutusi. Võibolla mul on kuidagi eriti halvasti või siis hästi läinud, oleneb vaatenurgast, aga kõik need projektid on kasutanud täpselt sama äri- ja tarkvara mudelit. Ärimudeliks on traditsiooniline omavara, kus kõik mis valmib kuulub 100% tellijale ja tema võib siis sellega teha mis tahab. Kuna minu poolt siinkohal silmas peetud projektid on alguse saanud eelkõige tellija enda vajadustest lähtuvalt, siis tootestatud neid üldiselt ei ole ja tavalistel arendajatel siin iseenesest suurt vahet ei ole ka, aga seda senikaua, kui tuleb uus tellija kelle ärivaldkond kipub suures mahus kattuma mõne varasemaga. Nüüd on väga keeruline otsustada, kas, ning millises ulatuses varasemalt loodud võiks uuesti kasutada. Head vastust siin ei ole. 

Arendus ise on käinud kõigis projektides agiilset scrum arendusmudelit kasutades. Eranditult. Miks ainult seda kasutades? Aus vastus, ma ei tea. Mulle on jäänud mulje, et see on kuidagi tellijatele 'selgeks saanud' ja nad lihtsalt ei vaevugi alternatiive kasutama ning siis automaatselt nõuavad, et kasutada tuleb just seda (nagu nõutakse tegelikult ka kõige muu arendusega seonduvaga - arenduskeel, vahendid, juurutusprotsess, jne). Mitte, et see halb oleks, üldsegi mitte. Kõigis projektides on see suurel määral toiminud ja pealegi, ma väidan, et projekti edukus sõltub oluliselt rohkem projektijuhist ja tema meeskonnast kui arendamiseks kasutatavast arendusmudelist, aga oleks tore ka alternatiivete mudelitega katsetada ja kogemust saada.

Tuntud IT juhid.

 Täna kirjutaksin kahest juhist, kelle alluvuses mul on endal olnud au töötada.

Jaan Pillesaar - AS Helmese juht.

Jaan on kindlasti juht, kellel on tugev siht eesmärkide saavutamisel. Selleks kasutab ta juhtimisstiili mille iseloomustamiseks võiks öelda  süsteemne lähenemine – protsesside, inimeste ja tehnoloogia sidumine tervikuks, mis võimaldab tõhusat juhtimist.
Isiklikule kogemusele toetudes julgen väita, et Jaan on kindlasti ka hea treener/juhendaja. Isikustatud lähenemine töötaja probleemidele ja nende arengusse on minu meelest tema puhul märkimisväärne.

Avo Kask - CGI Eesti

Avo Kask oli CGI Eesti juht sel ajal, kui mina seal töötasin. Avo oli kindlasti CGI's arengumootoriks.Tema juhtimise ajal said toimuma vägagi mitmed ettevõtte sisekliimat (paremuse) poole muutvad otsused, milledest paljude rõhuasetus oli pandud just eelkõige töötaja kui indiviidi rahulolu suurenemisele. Ka oma ülemuse rolli ei jätnud Avo täitmata, tänu millele juurutati CGI's ka erinevad mõõdikute süsteemid ja aruanded, mille tulemustele toetudes kas siis premeeriti või ka 'karistati' mõnda meeskonda või ka üksikut töötajat.