Mulle meenub mälestus, natuke rohkem kui paarikümne aasta tagant, kuidas mu naabrimees sai e-kirja ühelt väga tähtsalt tegelaselt, keda oma kodumaal taga kiusati ja kes vajas abi oma tohutu varanduse päästmiseks. Loomulikult ootasid lahket abistajad pudru mäed ja piima jõed, ehk siis miljonitesse ulatuvad summad Ameerika dollareid. Teistest sarnastest kirjadest eriliseks teeb selle see, et see oli esimene kord ka minul midagi sellist lugeda, kuulda ja oi kui tohutult kade ma olin. No kuidas naaber, miks mitte mina? Naabri õnneks oli tol ajal igasuguste krediitkaartide ja rahvusvaheliste arveldustega jändamine piisavalt keeruline, et seda oleks saanud ühe nupuvajutusega teha ja panka kohapeale minnes selgitati talle viisakalt, et ei oleks mõistlik sellist ülekannet teha.
Täna umbes 25 aastat hiljem sellele mõeldes kipub ikka ja jälle kerge muie suule tulema, et kuidas ma ikka nii rumal sain tol ajal olla ja uskusin mingit täiesti vigases inglise keeles kirjutatud jama, uskusin piisavalt palju, et olla kadedusest roheline? Täna, 25 aastat hiljem tahaksin öelda, et sarnaste pettuste õnge enam keegi ei lähe, sest nendest on juba aastaid räägitud, nende eest hoiatatud, on erinevad telesaateid ja artikleid jms., mis kõik peaksid inimesi koolitama, et ärge uskuge, ärge tehke. Aga ei! Ka tehnoloogilised vahendid on pidevalt arenenud, järjest targem automaatne rämpsposti tuvastamine, kahtlaste web'i lehtede hoiatused, telefoni numbrite filtrid jne. Aga ei! Hetkel seda juttu siin kirjutades vaatan just Postimehes ilmunud artiklit sellest, kuidas keegi 20K € kelmidele ära kandis, artikli all mitmeid viiteid lähiajal toimunud sarnastele juhtumitele (Postimehe artikkel). Kuidas? Miks? On selge, et ka kelmid käivad ajaga kaasas. Kuuldavasti on neile samamoodi loodud koolitused, tehnoloogilised vahendid on sageli tipptasemel.
![]() |
Pilt aadressilt: daphnecaruanagalizia.com |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar