Minu üheks kohustuseks ettevõttes, kus ma töötan, on 'hoida silma peal' meie ettevõtte arendajatel. Selline arendusjuhi roll. Üldiselt kui arendaja on meil juba piisavalt töötanud (ütleme pool aastat), siis vajadus minu targutusteks on praktiliselt nulli lähedane. Kõige enam tegevust on mul värbamis protsessi juures ning seejärel esimesed paar nädalat.
Mäletan päris selgelt, kuidas ma ise oma esimesele (arendaja) töökohale kandideerisin. Närv oli ikka mitu päeva enne seda sees ning ma mõtlesin kõikvõimalike küsimusi läbi, mis mulle esitada võidakse, lugesin erineva tarkvara arendusega seonduvat kirjandus, mõtlesin mida selga panna ja milline peaks soeng olema. Täna olles ise teiselpool lauda, siis ei teagi, kas nutta või naerda, niivõrd tragikoomiliseks kipub see värbamise protsess aegajalt minema.
Esimene etapp - proovitöö. Detailidesse laskumata olgu öeldud, et meie proovitöö on pigem lihtsam, kui näiteks mõni TalTech'i Pythoni/Java kursuse natuke rohkem punkte andev kodutöö. On vähesed ausad, kes kirjutavad ilusti, et see käib neil üle jõu ja nad loobuvad. On olnud inimesi, kes on kusagilt koodihoidlast alla laadinud mingi natukene sarnase lahenduse, muutnud ära mõned tekstid ja selle esitanud. On inimesi, kes saadavad ära väga pooliku lahenduse ja seejärel annavad endast kõik, et leida põhjendusi, miks see poolik on. Ning on inimesi, kes saadavad ära väga hea töö, aga kui palud neil seal väikese muudatuse teha, siis sellega hakkama ei saa.
Teine etapp - vestlus. Pärast edukat proovitööd teeme ka väikse vestluse. Siin on juba vähem üllatusi, aga olen ka mina ühe korra näinud kandidaati, kes varakult liitus Teams'i koosolekuga ning seejärel läks endale veel ühte kohvi valama, kaamerast ilusti näha, et peale t-särgi tal midagi muud seljas ei olnud. Kõige sagedasemad juhtumid on need, kus inimene lihtsalt ei ilmu õigeks ajaks koosolekule ja hiljem palub uut võimalust, kuna ta äratuskell ei äratanud - kell 13:00 päeval? Keele barjäär saab ka aegajalt takistuseks, ei osata rahuldavalt ühtegi meile arusaadavat keelt.
Kolmas etapp - katseaeg. Siin võiks ju juba kõik normaalselt sujuda, aga paraku on siin probleeme rohkem kui arvata võiks. Mõned näited jälle. Ekstreemseim näide on see, kus arendaja on endast hea mulje jätnud, teinud ära heal tasemel proovitöö misjärel tuleb esimest päeva kontorisse. Paraku selgub, et see meie Teams'i vestlus on olnud tema jaoks viimasel ajal ilmselt üks väheseid hetki, kus tal pea on olnud 'selge'. Kontoris olles kahjuks tal ümbritseva maailmaga suuremat sorti sidet ei ole. Süstla jäljed räägivad enda eest. Kuna ettevõte peab minimaalselt paari nädala palga välja maksma, isegi siis, kui uus töötaja juba samal päeval vallandada, siis on ka üllatavalt palju inimesi, kes sellel peale lähevadki. Ning kõige vähem on tegelikult neid, kes siis ikkagi reaalselt oodatud tasemele ei vasta.
Neljas etapp - katseaeg läbi. Endiselt ei saa veel inimeses kindel olla. Katseaeg läbi ja hakkavad pihta kõikvõimalikud mured töötaja tervisega, lastega, ühistranspordiga ehk tegelikult kõikvõimalikud mõeldavad ja mittemõeldavad põhjused, et ainult ei peaks tööd tegema. On olnud ka paar juhust, kus töötaja on lausa suurepärane, ainult kiitus, aga siis selgub, et tema enda ühemehe OÜ on olnud ilma projektideta ja vahepeal oli vaja midagi teha. Siis aga on tekkinud jälle uus projekt ja kahjuks pigem reeglina üritatakse siis veel ka meie ettevõttest pigistada, mis pigistada annab, tegelikult viimastel kuudel praktiliselt mitte midagi tehes (kohe kohe saab valmis, viimased täiendused jne. , tegelikult mitte ridagi koodi).
Ma ei teagi täpselt miks ma seda kirjutasin, aga kui ma kuulen, et noortel on raske tööd leida, palka ei maksta jne, siis need vähesed juuksed, mis mul veel peas on - need küll lähevad väga turri :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar