Pettused IT abil, turvarisk kõigi arvuti kasutajate jaoks.

 Mulle meenub mälestus, natuke rohkem kui paarikümne aasta tagant, kuidas mu naabrimees sai e-kirja ühelt väga tähtsalt tegelaselt, keda oma kodumaal taga kiusati ja kes vajas abi oma tohutu varanduse päästmiseks. Loomulikult ootasid lahket abistajad pudru mäed ja piima jõed, ehk siis miljonitesse ulatuvad summad Ameerika dollareid. Teistest sarnastest kirjadest eriliseks teeb selle see, et see oli esimene kord ka minul midagi sellist lugeda, kuulda ja oi kui tohutult kade ma olin. No kuidas naaber, miks mitte mina? Naabri õnneks oli tol ajal igasuguste krediitkaartide ja rahvusvaheliste arveldustega jändamine piisavalt keeruline, et seda oleks saanud ühe nupuvajutusega teha ja panka kohapeale minnes selgitati talle viisakalt, et ei oleks mõistlik sellist ülekannet teha. 

Täna umbes 25 aastat hiljem sellele mõeldes kipub ikka ja jälle kerge muie suule tulema, et kuidas ma ikka nii rumal sain tol ajal olla ja uskusin mingit täiesti vigases inglise keeles kirjutatud jama, uskusin piisavalt palju, et olla kadedusest roheline? Täna, 25 aastat hiljem tahaksin öelda, et sarnaste pettuste õnge enam keegi ei lähe, sest nendest on juba aastaid räägitud, nende eest hoiatatud, on erinevad telesaateid ja artikleid jms., mis kõik peaksid inimesi koolitama, et ärge uskuge, ärge tehke. Aga ei! Ka tehnoloogilised vahendid on pidevalt arenenud, järjest targem automaatne rämpsposti tuvastamine, kahtlaste web'i lehtede hoiatused, telefoni numbrite filtrid jne. Aga ei! Hetkel seda juttu siin kirjutades vaatan just Postimehes ilmunud artiklit sellest, kuidas keegi 20K € kelmidele ära kandis, artikli all mitmeid viiteid lähiajal toimunud sarnastele juhtumitele (Postimehe artikkel). Kuidas? Miks? On selge, et ka kelmid käivad ajaga kaasas. Kuuldavasti on neile samamoodi loodud koolitused, tehnoloogilised vahendid on sageli tipptasemel. 

Pilt aadressilt: daphnecaruanagalizia.com

 Aga kõik need kelmide vahendid ja oskused ei aitaks  suuresti, kui ei oleks olemas juba inimestele sünniga kaasa antud omadust - ahnust. Silme ette tuleb mõni lastele mõeldud multifilm, kus tegelasele tekib silme ette võimalus raha saada ja mitte miski ei suuda teda 'üles äratada' ning suunata ilmselgest lõksust eemale. Täpselt selline stsenaarium paistab juhtuvat ka päriselus, koolita, kasuta spets tarkvara ja tee mida iganes muud. Kui inimene ikka tahab oma raha ära anda, siis ta seda ka teeb.

Kui IT-tugilahendused oleks ainult minu teha.

 Kuna mul on olnud elus niipalju õnne, et mul ei ole olnud reaalset vajadust sellise teemaga kokku puutuda, siis seetõttu mul puudub ka peaaegu igasugune teadmine, kuidas hetkel meie riigis lood sellega on. Seega järgnev on pigem minu isiklik nägemus sellest, kuidas asjad võiksid olla ning see on kujunenud pigem selliste juttude ja minu tunnetuse kohta antud teemast, kui et põhineks faktidel ja hetke tegeliku olukorra analüüsil.

Aga olgu pealegi. Mulle isiklikult on jäänud mulje, et esmane, kõige suurem probleem on puudega inimeste puhul sellega toime tulek ning leppimine. Seda just nende inimeste puhul, kes ei ole puudega sündinud vaid on selle saanud mõne haiguse või õnnetuse tagajärjel. Kas IT saaks siin aidata? Kindlasti. Ma võtan siin julguse väita, et vähemalt kolmandik, ehk isegi pooled tõsise puude saanud inimesed võiksid IT abil teha paremat karjääri ning saada ka majanduslikult paremale järjele, kui nad seda varasemalt olid. See omakorda aitaks palju kaasa olukorraga leppimisele ja aitaks 'sära silmadesse' tagasi tuua. Milles siis probleem? Neid inimesi on vaja koolitada ja seda suhteliselt pikalt ja põhjalikult. Meil aga praegu ei ole selliseid koolitusi ning puuduvad ka selleks võimelised koolitajad. Tõenäoliselt peaks kvalifitseeruval koolitajal olema nii IT kui ka sots. valdkonna kraad. Aga oleks tore, kui eksisteeriks võimalus õppida ja saada kraad näiteks erialal 'IT spetsialist puudega inimesele'.

Kokkuvõtvalt siis oleks parim IT tugilahendus, luua lahendus, mille abil õpetada puudega inimesed ise IT'd praktiseerima, seda siis kasutades selleks loodud vajalikke füüsilisi abivahendeid kui ka tarkvaralisi lahendusi. Kindlasti tuleks sellise süva õppe käigus välja omajagu puudusi ja vajaka jäämisi, mis siis vajaksid lahendamist, aga samas võimaldaksid luua innovaatilisi lahendusi, mida ise rakendada ja kasu(m)likult ka kogu ülejäänud maailmaga jagada. Kui on soov ning omandatud oskus erinevaid abivahendeid kasutada, siis nende soetamise võiks riik vabalt enda kanda võtta, heas teadmises, et need lähevad kindlasti 'asja ette'.

Enim levinud äri- ja tarkvaramudel Eestis.

 Olen osalenud umbes viimase kümne aasta jooksul umbes täpselt 6-7 erinevas tarkvara arendus projektis. Tellijateks ettevõtted nii erasektorist kui riigi asutusi. Võibolla mul on kuidagi eriti halvasti või siis hästi läinud, oleneb vaatenurgast, aga kõik need projektid on kasutanud täpselt sama äri- ja tarkvara mudelit. Ärimudeliks on traditsiooniline omavara, kus kõik mis valmib kuulub 100% tellijale ja tema võib siis sellega teha mis tahab. Kuna minu poolt siinkohal silmas peetud projektid on alguse saanud eelkõige tellija enda vajadustest lähtuvalt, siis tootestatud neid üldiselt ei ole ja tavalistel arendajatel siin iseenesest suurt vahet ei ole ka, aga seda senikaua, kui tuleb uus tellija kelle ärivaldkond kipub suures mahus kattuma mõne varasemaga. Nüüd on väga keeruline otsustada, kas, ning millises ulatuses varasemalt loodud võiks uuesti kasutada. Head vastust siin ei ole. 

Arendus ise on käinud kõigis projektides agiilset scrum arendusmudelit kasutades. Eranditult. Miks ainult seda kasutades? Aus vastus, ma ei tea. Mulle on jäänud mulje, et see on kuidagi tellijatele 'selgeks saanud' ja nad lihtsalt ei vaevugi alternatiive kasutama ning siis automaatselt nõuavad, et kasutada tuleb just seda (nagu nõutakse tegelikult ka kõige muu arendusega seonduvaga - arenduskeel, vahendid, juurutusprotsess, jne). Mitte, et see halb oleks, üldsegi mitte. Kõigis projektides on see suurel määral toiminud ja pealegi, ma väidan, et projekti edukus sõltub oluliselt rohkem projektijuhist ja tema meeskonnast kui arendamiseks kasutatavast arendusmudelist, aga oleks tore ka alternatiivete mudelitega katsetada ja kogemust saada.

Tuntud IT juhid.

 Täna kirjutaksin kahest juhist, kelle alluvuses mul on endal olnud au töötada.

Jaan Pillesaar - AS Helmese juht.

Jaan on kindlasti juht, kellel on tugev siht eesmärkide saavutamisel. Selleks kasutab ta juhtimisstiili mille iseloomustamiseks võiks öelda  süsteemne lähenemine – protsesside, inimeste ja tehnoloogia sidumine tervikuks, mis võimaldab tõhusat juhtimist.
Isiklikule kogemusele toetudes julgen väita, et Jaan on kindlasti ka hea treener/juhendaja. Isikustatud lähenemine töötaja probleemidele ja nende arengusse on minu meelest tema puhul märkimisväärne.

Avo Kask - CGI Eesti

Avo Kask oli CGI Eesti juht sel ajal, kui mina seal töötasin. Avo oli kindlasti CGI's arengumootoriks.Tema juhtimise ajal said toimuma vägagi mitmed ettevõtte sisekliimat (paremuse) poole muutvad otsused, milledest paljude rõhuasetus oli pandud just eelkõige töötaja kui indiviidi rahulolu suurenemisele. Ka oma ülemuse rolli ei jätnud Avo täitmata, tänu millele juurutati CGI's ka erinevad mõõdikute süsteemid ja aruanded, mille tulemustele toetudes kas siis premeeriti või ka 'karistati' mõnda meeskonda või ka üksikut töötajat.

Intellektuaalomandimudeli komponentidest

 Tegelikult selleks, et saaksin nendest komponentidest pikemalt rääkida ja neid analüüsida peaksin olema põhjalike teadmistega jurist, mida ma kahjuks kuskilt otsast isegi kaugelt ei ole. Seega on järgnev pigem kirjutatud minu võibolla täiesti valede arusaamade põhjal, mis omakorda on kujunenud erinevatest info-kildudest siit ja sealt. Ehk siis palun järgnevasse suhtuda kaalutletud ettevaatusega.

Komponent mis minu arvates on väga vajalik ja ka päris hästi toimib - kaubamärk. Tänu sellele teab iga klient, mida antud tootest, teenusest, ettevõttest oodata. On päris hirmutav mõelda, kui näiteks Coca-Cola sildiga võiks vabalt müüa ka tumedavärvilist käigukasti õli. Muidugi ei välista see automaatselt erinevaid võltsinguid ja muud sellist, eks omal ajal on paljud kandnud kusagil Poola soodes valminud Adidase dresse, ja tosse, aga sellised võltsingud ei pruugi sageli alla jääda originaal kaubale ja toode täidab reeglina sama eesmärki, mida oleks teinud ka originaal. Internetis muidugi tuleb võltsingute suhtes olla ettevaatlikum, võltsitud interneti panga lehekülg (mis näeb väga sarnane välja originaalile) võib teid kergesti rahast lagedaks teha, aga see ei ole tegelikult enam puhtalt kaubamärgi teema.

Komponent mis tundub ka samuti pigem hästi toimivat, kuid mille vajalikkuses ma päris paljudel juhtudel kahtlen - patent. Ma saan küll patendi mõttest aru ja ka nendest, kes millegi kohta seda patenti omavad, kuid sageli on see olulise jõuga arengut takistav element. Täiesti arusaadav, et arendusele ja leiutamisele kulunud investeeringuid aitab patent kaitsta ja neid kulutusi tagasi teenida, ning sellised patendid on täiesti õigustatud, aga palju on ka patente, mis on puhtalt võetud teiste takistamise ja 'kiusliku kasumi' teenimise pärast. 

Komponent mis tundub aegajalt ebaõiglane ja millest aru saamine, eriti kui juttu tuleb rahast, ei ole alati lihtne - autoriõigused. Jah kui ma loon üksi mingi teose, tarkvara, muusikapala, jms., ning seda näiteks Spotify's esitlen, siis saan ma selle eest ka tasu, kui tegemist on eduka teosega. Aga kui me loome mingi muusikapala mitmekesi ja autoriõigused kuuluvad üldse plaadifirmale ja siis kusagil baaris mängib raadio, kus seda lugu üldse playlistis ei ole aga autorite ühing ikkagi raha küsib ja maksab seda mingis osas edasi neile, kes on selle autoriühingu liikmed, siis sellise stsenaariumi korral tundub küll, et midagi oleks vaja tõsiselt muuta.

Netikett ja võrgusuhtlus.

 On olemas reegel, mida tuleks internetis suheldes jälgida. Reegel, mis on täiesti elementaarne ja aegumatu ning mis peaks tulema juba igast kodust sealse kasvatusega kaasa. See on: Käitu sama malli järgi nagu igapäevaelus. Kahjuks peab muidugi nentima, et väga sageli seda reeglit ei jälgita. Kuigi internet ei ole enam midagi müstilist ja kättesaamatut ning igal kasutaja tegelikult ju teab, et tema tegevusest internetis jäävad alati jäljed maha, siis endiselt on paljudel tunne, et internetis on nad kuidagi anonüümsed ja nähtamatud ning seetõttu nagu võivad käituda oluliselt vastutustundetumalt, kui nad seda näost näkku teeksid. No ei ole ju nii, ning väga palju üle käte läinud jutupaunikud saavad sageli ka tagantjärgi enda nahal tunda, et ei olnud nad nii salajased midagi. Aga nagu endiselt leidub inimesi, kes vaatamata sellele, et sellest praktiliselt iga päev räägitakse ja hoiatatakse, ikkagi mingi pettuse ohvriks langevad, siis täpselt samamoodi leidub inimesi, kes ei suuda aru sada sellest reeglist ja kipuvad suhtlema ilma igasuguste filtriteta mõtlemata võimalikele tagajärgedele.

Kas on ka mõni reegel, mis on aastate jooksul oma tähtsuse kaotanud. Tegelikult mitte. Üks, mida siin võiks ehk mainida on: Ära kuritarvita oma võimu. Mitte, et täna oleks täiesti OK seda teha, vaid pigem seetõttu, et on loodud mitmeid ametlike seadusi, mis seda juba reguleerivad. Samuti on üksikisiku võim internetiga seonduva üle oluliselt vähenenud, tänu palju rohkem levinud teadmistele (admin pädevusega inimesi on lihtsalt rohkem) ja konkurentsile teenusepakkujate seas. Lisaks peab siinkohal veel kurbusega nentima, et mõned omal ajal kuritarvitamisena klassifitseeritud tegevused on tänases jälgimisühiskonnas täiesti ametlikud ja legaalsed.

Veel võiks välja tuua, et palju oma olulisust on kaotanud ka reegel: Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust. Jällegi, see on endiselt oluline aga suhtlemise puhul mingist võrguühenduse mahust (kui just ei ole 5+ osalejaga Teamsi koosolek, kus kõigil ka HD videod käivad) eriti rääkida ei saa. Ja mina pakuks, et interneti top 5 kõige populaarsemat suhtlus keskkonda ongi just loodud kõikvõimaliku mõttetu 'rämpsu' postitamiseks ning inimeste aja viitmiseks, seega mingist austusest siin paraku enam rääkida ei ole võimalik. Ning mis kõige veidram - see tundub kõigile  hoopis meeldivat.

Kuipalju infot minust tegelikult kusagil 'vedeleb'.

 

Pilt lehelt queensu

Umbes 20 aastat tagasi oli mul võimalus puhata Israelis ja selle käigus sai ka külastatud Jeruusalema vanalinna. Seal reisikaaslastega jalutades, hüüdis järsku keegi ühe müügileti tagant täiesti selges Eesti keeles 'Tere tulemast'. Tegemist oli mehega, kes oli kas pähe õppinud või kuidagi kirja pannud tervitused vähegi võimalikes keeltes ning ilmselt meie omavahelist vestlust kuuldes oskas aru saada, mis keeles meid tervitada. Ilmselgelt midagi muud ta Eesti keeles öelda ei osanud, aga tal piisas ainult meie rahvuse määramisest ja selle info osavalt kasutamises meie edasise tähelepanu saamiseks. Jah, me jäimegi seisma ja tutvusime tema poolt pakutavaga.

Kui esmalt olid 'tegijad' need, kes suutsid üldse oma müügileti (webi poe näiteks) avada ja tuntuks teha, siis täna sellest enam ei piisa. Edukad on need, kes suudavad sind ikka ja jälle oma müügileti juurde tagasi kutsuda ning seejuures ka sulle midagi, mida sa üldse ei vaja maha müüa. Arusaadavalt on selleks vaja muidugi minu kohta erinevaid andmeid koguda. 

Mingi poe näitena võib ju mõelda, et ma käin seal füüsiliselt kohal ja mingeid andmeid sellest kuhugi internetti ei teki - ehk siis minul ei ole jälgimisega mingit muret, siis kas ka tegelikult ikka on päris nii. Vähe ekstreemsema näitena ostate endale uue pesumasina. Soodustuse saamiseks teete kliendikaarti, kus peate sisestama ainult enda emaili. No ok, seda teavad nagunii kõik. Aga siis maksate arve, mis seotakse teie kliendinumbriga ära. Täiesti eraldi letis, mis nagu ei ole üldse enam seotud selle poega, tellite omale transpordi koju, kuhu annate oma aadressi ja telefoni numbri, aga kuhu pannakse ka mingi viide poest ostetud kaubale, et see laost kätte saada. Võibolla ostsite veel kauba järelmaksuga? Tulemus, pood teab teie elukohta, kontaktandmeid, ostude ajalugu, mis panga klient te olete, võimalik, et ka mingit krediidi limiiti, mis annab umbkaudse hinnangu teie sissetulekute ja töökoha kohta. On suure tõenäosusega isegi võimalik arvata, millal te kodus olete ja millal mitte (mis kellast kellani te tööl olete). Loomulikult eeldab see ka hästi disainitud tarkvara ja häid andmeanalüüsi spetsialiste, aga nagu öeldud, siis edukamad neid ka hoogsalt palkavad ja nende osava töö tulemusena on teie kohta kogutud andmete hulk märkimisväärselt suurem, kui te algselt suudaksite ette kujutada.

Ok, kuigi Googeldades seda ei leia, siis tõenäoliselt ikkagi on minu kohta päris palju infot saada. Aga mis siis? Kas see on halb? Nii ja naa. Tõepoolest, antud poe näite põhjal ei ole ju midagi hullu, kui edaspidi ma saangi ehk mingeid soovimatuid pakkumisi, aga samas aegajalt ka mõne pakkumise, mis mulle ka reaalselt kasuks tuleb ja millest ma niisama tõenäoliselt midagi ei oleks teadnud. Paraku on siin kõige suurem mure selles, et need andmed ei kipu jääma ainult selle poe teada, vaid neid võib, tänu minu enda poolt kunagi kuhugi kasti tehtud linnukesele, ka vabalt teistega jagada. Siin ehk ei ole poe näide just see parim, aga paljud meie kõigi poolt sageli kasutatavad 'tasuta' teenusepakkujad just sellest elavadki, ja väga hästi elavad.

Kuva tõmmis filmist "Minority Report"

Kuidas edasi? Andke mulle andeks, aga mina ei suuda näha võimalust, et siin kuidagi midagi paremaks läheks, et andmete kogumine ja kasutamine väheneks. Ei aita siin ussi - ega püssirohi ega GDPR. Et siis hullemaks - jah pigem kindlasti. On selline stseen filmist Minority Report, kus peategelane (Tom Cruise) siseneb ostukeskusesse ja seal skaneeritakse 'igal nurgal' tema silma võrkkesta isiku tuvastamiseks ning seejärel kuvatakse erinevate reklaamidega temale suunatud hologramme. Näotuvastus meil ju ka tegelikult täna juba toimib, võimalik, et kusagil see ka juba (salaja?) kasutusel on, seda just andmete kogumise eesmärgil. Ja mida selle vastu teha? Tom Cruise igatahes oli sunnitud oma silmamunad välja vahetama.