neljapäev, 6. märts 2025

Kuipalju infot minust tegelikult kusagil 'vedeleb'.

 

Pilt lehelt queensu

Umbes 20 aastat tagasi oli mul võimalus puhata Israelis ja selle käigus sai ka külastatud Jeruusalema vanalinna. Seal reisikaaslastega jalutades, hüüdis järsku keegi ühe müügileti tagant täiesti selges Eesti keeles 'Tere tulemast'. Tegemist oli mehega, kes oli kas pähe õppinud või kuidagi kirja pannud tervitused vähegi võimalikes keeltes ning ilmselt meie omavahelist vestlust kuuldes oskas aru saada, mis keeles meid tervitada. Ilmselgelt midagi muud ta Eesti keeles öelda ei osanud, aga tal piisas ainult meie rahvuse määramisest ja selle info osavalt kasutamises meie edasise tähelepanu saamiseks. Jah, me jäimegi seisma ja tutvusime tema poolt pakutavaga.

Kui esmalt olid 'tegijad' need, kes suutsid üldse oma müügileti (webi poe näiteks) avada ja tuntuks teha, siis täna sellest enam ei piisa. Edukad on need, kes suudavad sind ikka ja jälle oma müügileti juurde tagasi kutsuda ning seejuures ka sulle midagi, mida sa üldse ei vaja maha müüa. Arusaadavalt on selleks vaja muidugi minu kohta erinevaid andmeid koguda. 

Mingi poe näitena võib ju mõelda, et ma käin seal füüsiliselt kohal ja mingeid andmeid sellest kuhugi internetti ei teki - ehk siis minul ei ole jälgimisega mingit muret, siis kas ka tegelikult ikka on päris nii. Vähe ekstreemsema näitena ostate endale uue pesumasina. Soodustuse saamiseks teete kliendikaarti, kus peate sisestama ainult enda emaili. No ok, seda teavad nagunii kõik. Aga siis maksate arve, mis seotakse teie kliendinumbriga ära. Täiesti eraldi letis, mis nagu ei ole üldse enam seotud selle poega, tellite omale transpordi koju, kuhu annate oma aadressi ja telefoni numbri, aga kuhu pannakse ka mingi viide poest ostetud kaubale, et see laost kätte saada. Võibolla ostsite veel kauba järelmaksuga? Tulemus, pood teab teie elukohta, kontaktandmeid, ostude ajalugu, mis panga klient te olete, võimalik, et ka mingit krediidi limiiti, mis annab umbkaudse hinnangu teie sissetulekute ja töökoha kohta. On suure tõenäosusega isegi võimalik arvata, millal te kodus olete ja millal mitte (mis kellast kellani te tööl olete). Loomulikult eeldab see ka hästi disainitud tarkvara ja häid andmeanalüüsi spetsialiste, aga nagu öeldud, siis edukamad neid ka hoogsalt palkavad ja nende osava töö tulemusena on teie kohta kogutud andmete hulk märkimisväärselt suurem, kui te algselt suudaksite ette kujutada.

Ok, kuigi Googeldades seda ei leia, siis tõenäoliselt ikkagi on minu kohta päris palju infot saada. Aga mis siis? Kas see on halb? Nii ja naa. Tõepoolest, antud poe näite põhjal ei ole ju midagi hullu, kui edaspidi ma saangi ehk mingeid soovimatuid pakkumisi, aga samas aegajalt ka mõne pakkumise, mis mulle ka reaalselt kasuks tuleb ja millest ma niisama tõenäoliselt midagi ei oleks teadnud. Paraku on siin kõige suurem mure selles, et need andmed ei kipu jääma ainult selle poe teada, vaid neid võib, tänu minu enda poolt kunagi kuhugi kasti tehtud linnukesele, ka vabalt teistega jagada. Siin ehk ei ole poe näide just see parim, aga paljud meie kõigi poolt sageli kasutatavad 'tasuta' teenusepakkujad just sellest elavadki, ja väga hästi elavad.

Kuva tõmmis filmist "Minority Report"

Kuidas edasi? Andke mulle andeks, aga mina ei suuda näha võimalust, et siin kuidagi midagi paremaks läheks, et andmete kogumine ja kasutamine väheneks. Ei aita siin ussi - ega püssirohi ega GDPR. Et siis hullemaks - jah pigem kindlasti. On selline stseen filmist Minority Report, kus peategelane (Tom Cruise) siseneb ostukeskusesse ja seal skaneeritakse 'igal nurgal' tema silma võrkkesta isiku tuvastamiseks ning seejärel kuvatakse erinevate reklaamidega temale suunatud hologramme. Näotuvastus meil ju ka tegelikult täna juba toimib, võimalik, et kusagil see ka juba (salaja?) kasutusel on, seda just andmete kogumise eesmärgil. Ja mida selle vastu teha? Tom Cruise igatahes oli sunnitud oma silmamunad välja vahetama.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar