Olen osalenud umbes viimase kümne aasta jooksul umbes täpselt 6-7 erinevas tarkvara arendus projektis. Tellijateks ettevõtted nii erasektorist kui riigi asutusi. Võibolla mul on kuidagi eriti halvasti või siis hästi läinud, oleneb vaatenurgast, aga kõik need projektid on kasutanud täpselt sama äri- ja tarkvara mudelit. Ärimudeliks on traditsiooniline omavara, kus kõik mis valmib kuulub 100% tellijale ja tema võib siis sellega teha mis tahab. Kuna minu poolt siinkohal silmas peetud projektid on alguse saanud eelkõige tellija enda vajadustest lähtuvalt, siis tootestatud neid üldiselt ei ole ja tavalistel arendajatel siin iseenesest suurt vahet ei ole ka, aga seda senikaua, kui tuleb uus tellija kelle ärivaldkond kipub suures mahus kattuma mõne varasemaga. Nüüd on väga keeruline otsustada, kas, ning millises ulatuses varasemalt loodud võiks uuesti kasutada. Head vastust siin ei ole.
Arendus ise on käinud kõigis projektides agiilset scrum arendusmudelit kasutades. Eranditult. Miks ainult seda kasutades? Aus vastus, ma ei tea. Mulle on jäänud mulje, et see on kuidagi tellijatele 'selgeks saanud' ja nad lihtsalt ei vaevugi alternatiive kasutama ning siis automaatselt nõuavad, et kasutada tuleb just seda (nagu nõutakse tegelikult ka kõige muu arendusega seonduvaga - arenduskeel, vahendid, juurutusprotsess, jne). Mitte, et see halb oleks, üldsegi mitte. Kõigis projektides on see suurel määral toiminud ja pealegi, ma väidan, et projekti edukus sõltub oluliselt rohkem projektijuhist ja tema meeskonnast kui arendamiseks kasutatavast arendusmudelist, aga oleks tore ka alternatiivete mudelitega katsetada ja kogemust saada.
