Intellektuaalomandimudeli komponentidest

 Tegelikult selleks, et saaksin nendest komponentidest pikemalt rääkida ja neid analüüsida peaksin olema põhjalike teadmistega jurist, mida ma kahjuks kuskilt otsast isegi kaugelt ei ole. Seega on järgnev pigem kirjutatud minu võibolla täiesti valede arusaamade põhjal, mis omakorda on kujunenud erinevatest info-kildudest siit ja sealt. Ehk siis palun järgnevasse suhtuda kaalutletud ettevaatusega.

Komponent mis minu arvates on väga vajalik ja ka päris hästi toimib - kaubamärk. Tänu sellele teab iga klient, mida antud tootest, teenusest, ettevõttest oodata. On päris hirmutav mõelda, kui näiteks Coca-Cola sildiga võiks vabalt müüa ka tumedavärvilist käigukasti õli. Muidugi ei välista see automaatselt erinevaid võltsinguid ja muud sellist, eks omal ajal on paljud kandnud kusagil Poola soodes valminud Adidase dresse, ja tosse, aga sellised võltsingud ei pruugi sageli alla jääda originaal kaubale ja toode täidab reeglina sama eesmärki, mida oleks teinud ka originaal. Internetis muidugi tuleb võltsingute suhtes olla ettevaatlikum, võltsitud interneti panga lehekülg (mis näeb väga sarnane välja originaalile) võib teid kergesti rahast lagedaks teha, aga see ei ole tegelikult enam puhtalt kaubamärgi teema.

Komponent mis tundub ka samuti pigem hästi toimivat, kuid mille vajalikkuses ma päris paljudel juhtudel kahtlen - patent. Ma saan küll patendi mõttest aru ja ka nendest, kes millegi kohta seda patenti omavad, kuid sageli on see olulise jõuga arengut takistav element. Täiesti arusaadav, et arendusele ja leiutamisele kulunud investeeringuid aitab patent kaitsta ja neid kulutusi tagasi teenida, ning sellised patendid on täiesti õigustatud, aga palju on ka patente, mis on puhtalt võetud teiste takistamise ja 'kiusliku kasumi' teenimise pärast. 

Komponent mis tundub aegajalt ebaõiglane ja millest aru saamine, eriti kui juttu tuleb rahast, ei ole alati lihtne - autoriõigused. Jah kui ma loon üksi mingi teose, tarkvara, muusikapala, jms., ning seda näiteks Spotify's esitlen, siis saan ma selle eest ka tasu, kui tegemist on eduka teosega. Aga kui me loome mingi muusikapala mitmekesi ja autoriõigused kuuluvad üldse plaadifirmale ja siis kusagil baaris mängib raadio, kus seda lugu üldse playlistis ei ole aga autorite ühing ikkagi raha küsib ja maksab seda mingis osas edasi neile, kes on selle autoriühingu liikmed, siis sellise stsenaariumi korral tundub küll, et midagi oleks vaja tõsiselt muuta.

Netikett ja võrgusuhtlus.

 On olemas reegel, mida tuleks internetis suheldes jälgida. Reegel, mis on täiesti elementaarne ja aegumatu ning mis peaks tulema juba igast kodust sealse kasvatusega kaasa. See on: Käitu sama malli järgi nagu igapäevaelus. Kahjuks peab muidugi nentima, et väga sageli seda reeglit ei jälgita. Kuigi internet ei ole enam midagi müstilist ja kättesaamatut ning igal kasutaja tegelikult ju teab, et tema tegevusest internetis jäävad alati jäljed maha, siis endiselt on paljudel tunne, et internetis on nad kuidagi anonüümsed ja nähtamatud ning seetõttu nagu võivad käituda oluliselt vastutustundetumalt, kui nad seda näost näkku teeksid. No ei ole ju nii, ning väga palju üle käte läinud jutupaunikud saavad sageli ka tagantjärgi enda nahal tunda, et ei olnud nad nii salajased midagi. Aga nagu endiselt leidub inimesi, kes vaatamata sellele, et sellest praktiliselt iga päev räägitakse ja hoiatatakse, ikkagi mingi pettuse ohvriks langevad, siis täpselt samamoodi leidub inimesi, kes ei suuda aru sada sellest reeglist ja kipuvad suhtlema ilma igasuguste filtriteta mõtlemata võimalikele tagajärgedele.

Kas on ka mõni reegel, mis on aastate jooksul oma tähtsuse kaotanud. Tegelikult mitte. Üks, mida siin võiks ehk mainida on: Ära kuritarvita oma võimu. Mitte, et täna oleks täiesti OK seda teha, vaid pigem seetõttu, et on loodud mitmeid ametlike seadusi, mis seda juba reguleerivad. Samuti on üksikisiku võim internetiga seonduva üle oluliselt vähenenud, tänu palju rohkem levinud teadmistele (admin pädevusega inimesi on lihtsalt rohkem) ja konkurentsile teenusepakkujate seas. Lisaks peab siinkohal veel kurbusega nentima, et mõned omal ajal kuritarvitamisena klassifitseeritud tegevused on tänases jälgimisühiskonnas täiesti ametlikud ja legaalsed.

Veel võiks välja tuua, et palju oma olulisust on kaotanud ka reegel: Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust. Jällegi, see on endiselt oluline aga suhtlemise puhul mingist võrguühenduse mahust (kui just ei ole 5+ osalejaga Teamsi koosolek, kus kõigil ka HD videod käivad) eriti rääkida ei saa. Ja mina pakuks, et interneti top 5 kõige populaarsemat suhtlus keskkonda ongi just loodud kõikvõimaliku mõttetu 'rämpsu' postitamiseks ning inimeste aja viitmiseks, seega mingist austusest siin paraku enam rääkida ei ole võimalik. Ning mis kõige veidram - see tundub kõigile  hoopis meeldivat.

Kuipalju infot minust tegelikult kusagil 'vedeleb'.

 

Pilt lehelt queensu

Umbes 20 aastat tagasi oli mul võimalus puhata Israelis ja selle käigus sai ka külastatud Jeruusalema vanalinna. Seal reisikaaslastega jalutades, hüüdis järsku keegi ühe müügileti tagant täiesti selges Eesti keeles 'Tere tulemast'. Tegemist oli mehega, kes oli kas pähe õppinud või kuidagi kirja pannud tervitused vähegi võimalikes keeltes ning ilmselt meie omavahelist vestlust kuuldes oskas aru saada, mis keeles meid tervitada. Ilmselgelt midagi muud ta Eesti keeles öelda ei osanud, aga tal piisas ainult meie rahvuse määramisest ja selle info osavalt kasutamises meie edasise tähelepanu saamiseks. Jah, me jäimegi seisma ja tutvusime tema poolt pakutavaga.

Kui esmalt olid 'tegijad' need, kes suutsid üldse oma müügileti (webi poe näiteks) avada ja tuntuks teha, siis täna sellest enam ei piisa. Edukad on need, kes suudavad sind ikka ja jälle oma müügileti juurde tagasi kutsuda ning seejuures ka sulle midagi, mida sa üldse ei vaja maha müüa. Arusaadavalt on selleks vaja muidugi minu kohta erinevaid andmeid koguda. 

Mingi poe näitena võib ju mõelda, et ma käin seal füüsiliselt kohal ja mingeid andmeid sellest kuhugi internetti ei teki - ehk siis minul ei ole jälgimisega mingit muret, siis kas ka tegelikult ikka on päris nii. Vähe ekstreemsema näitena ostate endale uue pesumasina. Soodustuse saamiseks teete kliendikaarti, kus peate sisestama ainult enda emaili. No ok, seda teavad nagunii kõik. Aga siis maksate arve, mis seotakse teie kliendinumbriga ära. Täiesti eraldi letis, mis nagu ei ole üldse enam seotud selle poega, tellite omale transpordi koju, kuhu annate oma aadressi ja telefoni numbri, aga kuhu pannakse ka mingi viide poest ostetud kaubale, et see laost kätte saada. Võibolla ostsite veel kauba järelmaksuga? Tulemus, pood teab teie elukohta, kontaktandmeid, ostude ajalugu, mis panga klient te olete, võimalik, et ka mingit krediidi limiiti, mis annab umbkaudse hinnangu teie sissetulekute ja töökoha kohta. On suure tõenäosusega isegi võimalik arvata, millal te kodus olete ja millal mitte (mis kellast kellani te tööl olete). Loomulikult eeldab see ka hästi disainitud tarkvara ja häid andmeanalüüsi spetsialiste, aga nagu öeldud, siis edukamad neid ka hoogsalt palkavad ja nende osava töö tulemusena on teie kohta kogutud andmete hulk märkimisväärselt suurem, kui te algselt suudaksite ette kujutada.

Ok, kuigi Googeldades seda ei leia, siis tõenäoliselt ikkagi on minu kohta päris palju infot saada. Aga mis siis? Kas see on halb? Nii ja naa. Tõepoolest, antud poe näite põhjal ei ole ju midagi hullu, kui edaspidi ma saangi ehk mingeid soovimatuid pakkumisi, aga samas aegajalt ka mõne pakkumise, mis mulle ka reaalselt kasuks tuleb ja millest ma niisama tõenäoliselt midagi ei oleks teadnud. Paraku on siin kõige suurem mure selles, et need andmed ei kipu jääma ainult selle poe teada, vaid neid võib, tänu minu enda poolt kunagi kuhugi kasti tehtud linnukesele, ka vabalt teistega jagada. Siin ehk ei ole poe näide just see parim, aga paljud meie kõigi poolt sageli kasutatavad 'tasuta' teenusepakkujad just sellest elavadki, ja väga hästi elavad.

Kuva tõmmis filmist "Minority Report"

Kuidas edasi? Andke mulle andeks, aga mina ei suuda näha võimalust, et siin kuidagi midagi paremaks läheks, et andmete kogumine ja kasutamine väheneks. Ei aita siin ussi - ega püssirohi ega GDPR. Et siis hullemaks - jah pigem kindlasti. On selline stseen filmist Minority Report, kus peategelane (Tom Cruise) siseneb ostukeskusesse ja seal skaneeritakse 'igal nurgal' tema silma võrkkesta isiku tuvastamiseks ning seejärel kuvatakse erinevate reklaamidega temale suunatud hologramme. Näotuvastus meil ju ka tegelikult täna juba toimib, võimalik, et kusagil see ka juba (salaja?) kasutusel on, seda just andmete kogumise eesmärgil. Ja mida selle vastu teha? Tom Cruise igatahes oli sunnitud oma silmamunad välja vahetama.