Internet kui uus meedia väljund

Peaksin siinkohal kirjutama mõnest konkreetsest näitest, ettevõttest, mis on suutnud väga hästi enda jaoks interneti kasutusele võtta ja mõnes kes sellega mitte hakkama saanud ei ole, aga kuidagi ei suuda ja ei taha siin kedagi konkreetselt eeskujuks tuua, mõtted ei haaku selle teemaga. Üritan siiski ja tooksin välja pigem üldistused, ühed, kes on minu meelest väga hästi suutnud uue meedia kasutusele võtta ja teised, kes võiksid rohkem pingutada. Aga esmalt siis edukad.

Siin siis tõenäoliselt ilma igasuguse üllatuseta tooksin välja kõik meedia ettevõtted – ajalehed ja ajakirjad, televisioon, raadiod. Nende kohanemine uue meediaga on olnud niivõrd edukas, et täitsa kurvaks tegema faktina saab öelda, et nende varasemalt traditsioonilised kanalid on juba vähem populaarsed või on oma väljundi mõnes sellises kanalis juba sulgenud. Viimast siis võib kohata mõnede paberväljaannete puhul, mis on tänaseks 100% internetti kolinud. Ka füüsilist raadiot, eelkõige noorema generatsiooni esindajate seas, täna enam niipalju ei kuulata, kui seda tehakse interneti vahendusel. Ning samuti oleks keeruline ette kujutada televisiooni, kus ei saaks internetist või IP tv vahendusel midagi järgi vaadata, kerida, pausile panna. Isiklikult kipub isegi häirima järjest rohkem leviv trend, et kui tahad mõnda asja pikemalt vaadata, siis mine sinna ja sinna lehele.
Väga edukaks julgeksin pidada ka erinevaid riigi poolt pakutavaid teenuseid, vaielge vastu kui tahate. Näiteks maksuamet, e- äriregister, e- tervis jne jne. Tuludeklaratsiooni esitamise järjekorras seismisele kulunud tunde meenutavad paljud kui vanu aegu ja nooremad ei tea sellest üldse midagi. Retseptiravimi jaoks paberkandjal retsepti ei ole ka paljud inimesed ilmselt enam ammu käes hoidnud. No ja lood internetis mõne minutiga ettevõtte, teed raamarupidamist e-arveldajas, kus nupule vajutusega lood erinevad aruanded maksuametis ning teise vajutusega saad luua majandusaasta aruande, kus paljud asjad on juba eeltäidetud nende samade varasemate aruannete põhjal - ulme? Ok, mitte just ühe nupuvajutusega, aga siiski reaalsus. 
Veel võib siia lisada pangad - kannad üle, laenad, investeerid. Sageli veel lihtsas ja loogilise mobiili äpis. Ei oskakski teisiti.

Olgu kindlasti mainitud, et siin on kindlasti väga palju tegijaid, kes peaksid olema hoopis superedukate kategoorias, aga suur pilt üldiselt nii kena ei ole. Ja siia ma paneksin kõik need, kes on endale lisanud väljundi uues meedias puhtalt selle pärast, et nii on tänapäeval tavaks ja ilma selleta sind ei märgata. Liigagi sageli on sellised väljundid puhtalt dekoratiivsed ja mingit asjalikku sisu ei oma. Või kui omavadki siis raskesti ülesleitaval või halvasti mõistetaval kujul. Kui sinu restorani päevapakkumised on tavalise postitusena kusagil teiste postituste vahel, siis ei ole see hästi leitav. Oi kui palju on endiselt neid kohti, kus millegi tellimiseks pead sa paremal juhul helistama, aga on ka neid, kus pead ikkagi füüsiliselt kohale minema. Milleks üldse selline link või nupp siis lisada? Mõnes füüsilisele poele kiiresti juurde loodud e-poes tuleb endiselt ette lehekülgede pikkune nimekiri (mingist ei tea mille järgi valitud) kaupadest, kus iga suuruse ja värvi jaoks on ise rida. Kindlasti oleneb inimesest, aga tundub, et mina kuidagi alateadlikult asun, peale halba kogemust internetis, ka vastavaid füüsilisi esindusi vältima.

Kuidas me naabripoisiga esimestena Tartus koduinternetti hakkasime pakkuma.

Päris täpset aastat ei julgegi täna siin enam pakkuda, aga sinna 2000 kanti see võiks jääda. Interneti püsiühendus erinevates ettevõtetes ja organisatsioonides oli juba suhteliselt kättesaadav, aga koduinternetist teadsid ilmselt väga vähesed, kes ilmselt pidid olema ka sellisel juhul rahaliselt väga heal järjel. Elasin tol ajal Tartus FI (täna Ränilinna linnaosa) paneelmajade linnaosas ja võin pea täie kindlusega väita, et üheski paneelikas ei olnud ühtegi korterit, kellel oleks olnud interneti püsiühendus. Ilmselt oli igas vähemalt 60ne korteriga majas ainult 5-6 arvutiomanikku, kui niigi palju.

Igatahes mina elasin ühes korterelamus ja naabripois siis kõrval asuvas paneelikas, ning mingil hetkel tabas meid arusaam, et see internet on ikka väga hea asi ja see võiks ka kodus täitsa olemas olla.  Peale väiksemahulist uurimistööd selgus, et sel hetkel ainsaks variandiks internetiga ühenduda oli tänagi tegutseva AS Kernel'i poolt pakutav raadiolink, kiirusega 256Kb. Teenuse maksumus oleks hakanud olema umbes pool sel ajal Eesti keskmist kuupalka ja esialgne paigaldus ja liitumine umbes kolm kuupalka. Oookeiii, seda me endale lubada ei saa või äkki saame, kui võtaks veel kedagi punti. Mõeldud tehtud ja järgmise päeva õhtuks oli mõlema meie maja ning lisaks veel kolme lähima kortermaja trepikodade ustel ilus ja suur paberil trükitud teade, et pakume interneti püsiühendust, huvilistel paluks helistada. Esialgseid huvilisi tuli kokku koos meiega 13. Tegime umbkaudsed arvutused siis kogu liitumiste ja seadmete ja kaablite jaoks, ning jagasime 10ga, selline saaks siis esmane liitumistasu ja igakuine makse tuleks siis see sama Eesti keskmine pool kuu palka jagatud 10ga. 10ga seepärast, et mingi kasu pidi ju ka meile tulema, ehk siis meie saaksime neti tasuta. Rääkisime iga huvilisega, ka eraldi isiklikult, et oleme lihtsalt kaks naabripoissi ja hind on just selline nagu on ning see on otseses sõltuvuses huviliste arvust.

Meile endilegi natuke ootamatult kõigile need summad sobisid ja hakkasime siis vaikselt raha küsima, et asjaga edasi minna. Esimeseks asjaks muidugi tule kohe väike ootamatus - enamus soovijaid tahtsid siiski enne maksmist mingit lepingut. Seda meil muidugi ei olnud ja kirjutasime siis ise poolenisti peast ja poolenisti mingite muude lepingute põhjal selle mustandi valmis. Üks inimene loobus seda lepingut nähes, aga 10 huvilisele (peale meie siis) jäi huvi alles, ning saime oma rahad kätte. Andsime siis Kernelile teada, et hakaku aga paigaldama (raadiolingi seade ja antenn said naabripoisi korterisse) ning ise sammusime kastidega CAT-5 kaablit ja pesunööri ostma. Pesunööri sai kahe maja vahele väga tugevalt pingule tõmmata ja selle külge siduda kaabli. Kaabel üksinda oleks ilmselt esimese suurema tuulega katkenud. 

Paigaldasime muidugi kogu võrgu ise, ilm et meil oleks eelnevalt mingit kogemust olnud. Loomulikult ei olnud meil ka mingit projekti või üldse midagi. Aga tol ajal võisid veel kõik omi juhtmeid ja kaableid suuresti niimoodi vedada nagu heaks arvaasid. Kusjuures paigaldus ise oligi kogu projekti kõige suurem väljakutse, aga seda hoopis veidral põhjusel. Nimelt esimene väga suur probleem oli paaris majas, et ei saa katusele. Luuk on aga lukus. Ja majavanem või esimees lihtsalt keeldub puhtalt ilma igasuguse põhjenduseta, kui siis ainult mingist kadedusest, võtit andmast. Täpselt sama juhtus ka trepikojas sees, kus kaabel oli vaja vedada katuselt läbi siis igas trepikojas oleva elektri süsteemi/juhtmete püstaku õige korterini. Küll uuriti, et mida me ikka teeme ja misasi see internet on. Ja ilmselt põleb nüüd kogu maja suure leegiga maha. Teine suur väljakutse oli kaabli läbi ajamine nendest kaablite jaoks loodud kanalitest korruste vahel ja ka elektri kilbist tuppa saamisega (igal korteril oli olemas kanal antenni kaabli jaoks). Aga selleks leidsime mingi hästi tugeva ja praktiliselt paindumatu, aga väikese läbimõõduga kaabli, millega siis sisuliselt 'raiusime' need augud lahti. Lõpuks oli kaablid veetud, maja siseselt jagasid neti laiali HUB'd (switchid olid siis veel palju kallimad ja alles hakkasid turule tulema) ning kuna selliseid riistvaralisi routereid ka väga veel ei olnud, siis välivõrgu ja sisevõrgu vahele läks RedHat linuxiga PC. Vool sisse ja neti nautima? Veel mitte kohe.

Esimene probleem, ei oska Linuxit confida, kõik need routimised ja DNS serverid - täiesti tühi maa. Õnneks oli serveri kõrval juba internet olemas ja ühe meie kliendi abiga sai see osa korda.

Teine probleem, pooltel juba on net, paljudel siiski veel mitte. Mis te arvate, mis probleemiks oli? Nimelt on pikemal keerupaari kaablil tõepoolest oluline ka paaride järjekord (eriti see 3-6), mitte lihtsalt, et mõlemas otsas oleks värvid ühtemoodi. Uued otsad ja bingo - meie internet toimib. Ja toimiski. Rahad laekusid, ise saime tasuta ja tegelikult jäi ka natuke üle, igaks juhuks, kui midagi katki läheb. Ja ma väidan, et Tartus me sellise kortermaja koduinterneti pakkujana olime absoluutselt esimesed. 

Natuke veel, et kuidas toimis - suures pildis täiesti Ok. Igasugused jutud äikesest ja staatilisest elektrist ei pidanud suuresti paika. Jah ühe korra tõesti meil äike tegi pahandust ja pidime HUB'd välja vahetama aga kõige suurem probleem oli tegelikult selles, et need HUB'd (hiljem switchid) kippusid lihtsalt 'lolliks minema'. Korra vool välja ja tagasi, ning kõik toimis jälle. ainult et sellele voolule ligi pääsemiseks oli vaja jälle trepikoja viimasel korrusel asuv see juhtmete kilp lahti võtta. Maru tüütu. 

Aastake hiljem tuli meile ka Telialt (Elion tol ajal?) pakkumine, et pakume korterisse 2Mb kiirusega ADSL ühendust ja seda odavamalt kui oli meie senine raadiolink. Muidugi vahetasime välja ja neti kiirus kasvas tegelikult isegi pea 10 korda. Seda kiirust sai tänu ADSL arengule siis iga aasta tõsta, hind jäi seejuures samaks. Esimesel aastal lahkus paar inimest ja 5 tuli juurde. Saime natuke hinda odavamaks ja reedeti endale tasuta õlut. Lisasime süsteemi veel ühe serveri, kuhu kõik said oma filme ja muusikat laadida, et netikoormust vähendada. Kui kellegi Napster meie mängimist segama hakkas (ping läks liiga suureks), siis tegime ühe reseti ja kõik Napsteri ühendused olid maas. Toimis meie süsteem kokku umbkaudu 4 aastat. Selleks ajaks oli ADSL kõigile juba täiesti vastuvõetava hinnaga kätte saadav ja meie võrk kaotas lihtsalt mõtte, ning umbes samal hetkel oli Eestis ka esimese kinnisvara buumi tipp, ning me mõlemad kolisime pea samaaegselt ka oma korteritest ära. Viimased kaablijupid koristati ära alles mõned aastat tagasi, kortermaja täieliku renoveerimise käigus.

Interneti levikuga kadunud ja jäänud.

Mõtlesin siin, et mis siis on tänu internetile maailmast ära kadunud ja esimesena tuleb ikka pähe füüsilised kirjad, faxid jms. suhtlusega seotud asjad. Kuigi isiklikult margi ja ümbrikuga kirju saadan ma igal aastal jõulupühade ajal endiselt.

Ma hoopis kirjutaks siin paarist tegevusest, mille sisu on jäänud praktiliselt identseks tänasega, aga protsess ise võib tunduda mõnele nooremale lugejale uskumatuna.

Panga ülekanne liilustrahvi maksmiseks (kogu see protsess).

Kui mina 90'ndate keskel oma load kätte sain, siis mõne natuke suurema rikkumise korral käis asi nii: Esmalt võeti sult alati ära füüsilised load (aga need olid ainus võimalus oma juhtimisõigust tõestada, mingit mobiilset interneti ju ei olnud veel) ja väljastati ajutine paber, et sul on juhtimisõigus siiski olemas. Seejärel tuli minna füüsiliselt liikluspolitsei peahoonesse kohale, istuda ära reeglina vähemalt mõne tunnine järjekord ning seejärel vestelda oma rikkumise üle näost näkku mõne kõrgemal auastmel oleva politseinikuga (tänaval kohapeal otsuseid ei tehtud ja kui see ka vahel õnnestus, siis kohapeal maksmine ei läinud kindlast riigikassasse). Kui sa ei olnud just mingi väga suure jamaga hakkama saanud, siis reeglina said eelneva vestluse lõpptulemusena teada summa, mille võrra tuli rahakotti kergendada, et oma päris load tagasi saada. Raha olemasolul jalutasid lähimasse panka, võtsid laualt maksekorralduse blanketi, täitsid ära eelnevalt mainitud summaga ning vabanenud pangatöötaja juures lasid korraldusele märgitud summaga ülekande ära teostada. Teller pani sinu korralduse oma printerisse, trükkis sinna peale kuupäeva ja hunniku numbreid ning rebis siis maksekorraldusel oleva panga märkuste osa sealt küljest ära ja andis sulle tagasi. (Kui mingil põhjusel täna ülekannet internetipangas teha ei saa, siis peaks see maksekorraldus ja seonduv ka täna täpselt samamoodi toimima) Selle 'kontsuga' läksid siis tagasi politseimajja, seisid taaskord järjekorras, lõpuks said selle esitada vajalikule inimesele misjärel viimaks tema tagastas sulle load. Kui vedas, siis said ühe tööpäevaga oma trahvi makstud.

Mitte, et ma ise sellest midagi teaks ;), aga sõbra õe-poja pruudi isa olla kuulnud, et kui sul oli endal võimalus kasutada printerit (eriti hästi olevat töötanud epson matrix printer, just selline nagu mul kasutada oleks olnud), siis võisid sa ka ise sinna maksekorraldusele mingid suvalised, aga panga poolt trükitud numbritega samamoodi välja nägevad numbrid printida ja sellega ilusti tagasi politseisse minna. Ehk siis tegelikult ka niipidi ei suutnud keegi kontrollida, kas ka tegelikult midagi riigile laekus.

Ma ei ole üle 10ne aasta ühtegi liikus trahvi saanud, seega võimalik, et ma mingis osas nüüd eksin, aga täna ei pea sul olema füüsilisi lube kaasas ja otsuse ning summa (vähemalt väiksemate rikkumiste korral) peaksid ka kohe kohapeal teada saama ja ma ole aru saanud, et saad ka kohe ära maksta. Aga muus mõttes ei ole midagi muutnud- rikud, saad otsuse, saad teada summa, maksad ära, jätkad liiklemist.

Füüsiline video laenutus ja videotoad.

Kunagine Tartu populaarseim videokino Thalia
Pilt pärit vanast kv.ee kuulutusest.

Jah kunagi oli päris palju selliseid 'putkasid' kust said omale riiulist valida VHS kasseti ja siis seda laenutada tavaliselt 24 tunni pikkuste perioodidena. Lisaks olid ka videotoad. Need olid pimedad ruumid tavaliselt kusagil keldri korrusel, milles oli siis telekas ja olenevalt toa suurest ja hinnast enamvähem mugavad toolid või siis uhke(d) diivan(id). Valisid letist välja filmi ja toa, ning kusagil tagaruumis pandi õigesse tuppa sinu valitud film mängima (ise kerida ega pausi panne jms ei saanud). Need filmid olid muidugi reeglina koopiate koopiad ja mõnes hämaramas stseenis ei pruukinud kuidagi aru saada, millist liiki tegevus seal parasjagu toimus. Vaatamata kõigele olime me paari sõbraga mingil ajaperioodil ühe sellise koha 'kuldkliendid', kes vähemalt paar korda kuus omale hunniku head ja paremat närimiseks kaasa ostsid ning siis minimaalselt kolm filmi järjest ühes sellises videotoas ära vaatasid.

Tänaseks on minu teada küll kõik sellised videotoad ja laenutused oma uksed kinni pannud, aga filme saad endiselt laenutada/vaadata internetist ja video toa asemel on selleks lihtsalt sinu enda elutuba. Selles, et koos sõpradega kolm filmi järjest ära vaadata ning samal ajal head ja paremat kõrvale süüa-juua, selles tegelikult ei ole mitte midagi muutunud.

Kolm põnevat IT-lahendust

Napster logo

Napster

Üks põnev ja ekstreemselt suure kasvu ning kasutajate arvu saanud tarkvara oli kindlasti P2P (peer-to-peer) failivahetus tarkvara, millel nimeks Napster. Siinkohal olgu täpsustatud, et kuigi see tarkvara on ka tänasel päeval täitsa olemas, siis pean ma siin kirjutades silmas ikkagi selle algselt, esimest versiooni. Napsteri programmi oli väga lihtne kasutada ja kuigi see vajas konto registreerimist, oli viimane täiesti tasuta. Napster oli spetsiaalselt loodud digitaalse muusika jagamiseks (eelkõige MP3 formaadis) üle kogu maailma. Selline võimalus kasvas kiiresti väga populaarseks ja jagatavate failide arv ületas kiiresti miljoni piiri. Vahemärkusena olgu mainitud, et olin ka ise selle tarkvara päris aktiivne kasutaja ning meenub, et mingil hetkel tõusis sellest ka Eestis päris suur kära, nimelt kipus kogu internet 'umbe minema' ja selles süüdistati just Napsterit. Üldises plaanis aga oli suurem probleem Napsteri poolt jagatavas sisus, kus ma arvan, et suiurem osa jagatavast matejalist oli autoriõigustega kaitstud. Nagu muidugi arvata võib, ei saanud selline pidu kaua kesta ja 2001 aastal just autoriõiguste rikkumisega seoses see tarkvara ka ära keelati.

Ask.com (Ask Jeeves)

1997 aastal ilmus interneti avarustesse selline web'i leht nagu ask.com. Lehe idee oli olla otsingumootor, mis oleks suuteline vastama tavalistele, loomulikus keele esitatud küsimustele. Plaan ja idee, ning tegelikult ka teostuse põhimõtted olid väga sarnased tänase ChatGpt'ga. Kahjuks osutus see tol ajal piisavalt keeruliseks tehnoloogiliseks väljakutseks ning plaanitud eesmärke ei suudetud saavutada. 1998 aastal asutati Google mis mõne aasta pärast tuli välja enda otsingu mootoriga ja kuidas sellega läks pole vist vaja kellelgi täna selgitada. Rahad ja kasutajad liikusid sinna ja paljud konkureerivad otsingumootorid vajusid tahaplaanile. Ask.com'st ei saanudki midagi suurt erinevalt ChatGpt'st.

Kurjad linnud.

Red's two main designs from the
original Angry Birds and Angry Birds Toons.

Siga ja kägu - mis on neil ühist? Linnud sigu tapmas. Kõlab ju absurdselt. Aga mitte soomlaste jaoks, kes 2009 aastal lõid mobiilseadmetele mõeldud mängu "Angry Birds". Mäng on loodud soome ettevõtte Rovio Entertainment Corporation poolt ja oli sellel suhteliselt viimaseks õlekõrreks enne pankroti välja kuulutamist. Missuguseks kujunes selle mängu edu, ei ole siinkohal ilmselt jällegi vaja eraldi välja tuua - õhesõnaga mäng oli top1 palude maade mobiilimängude edetabelis. Samuti on selle alusel hiljem loodud täispikki animatsioone ning Angry Birds logodega kõivõimalikku nänni on loodud loendamatus kogustes.

https://www.lifewire.com/history-of-napster-2438592

https://aitoptools.com/ai-blog/the-rise-and-fall-of-ask-jeeves-what-happened/

https://angrybirds.fandom.com/wiki/Angry_Birds_Wiki

Minu neli säravat arvutimälestust.

Esmalt pean tõe huvides mainima, et kogu järgnev kirjutis saab kirjutatud puhtalt minu mälus säilinud infot aluseks võttes, mis tähendab, et kõik aasta arvud ja muud numbrid/tähised ei pruugi olla päris täpsed, aga usun, et annate mulle andeks, kui 10 aastase poisi mälestused pea 40 aastat hiljem mõningaid vigu sisaldavad.

Teiseks, jah ma tean, et ma olen juba hilis-teismelise ikka jõudnud, ei ole vaja seda mulle eraldi meelde tuletada.

Minu kokkupuuted arvutite ja IT tehnikaga said alguse minu üsna varases nooruses. Seda täiesti 100% tänu minu isale, kes kunagi võttis vaevaks ning asus õppima ja ka lõpetas Tallinna Tehnikaülikooli elektri inseneeri erialal, mis järel ta asus või suunati tööle Tartusse, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Spetsiaalsesse Konstrueerimisbüroosse (lühend TA SKB). Tema täpset töö sisu ma ei teagi, aga mingeid lasereid nad seal minumeelest tegid. Mis siit siis minu jaoks oli oluline, et sellistel pool salajstel asutustel tol ajal ilmselt suuri eelarve probleeme ei olnud ning seetõttu lisandus nende inventaari ka sel ajahetkel suhteliselt parimat saadaolevat riistvara, ehk siis arvuteid. Minu mälestustes aga nendega vähemalt esialgu nagu midagi suurt korda ei saadetud ja väga suure aja seisid need niisama, ehk siis sageli oli võimalus juba sellisel peale-lõunasel (töö) ajal asuda neid kasutama - minu puhul kindlasti mitte sihtotstarbelistel eesmärkidel. 

1. Mälestus

Paberlindiga HDD.
Pilt Billie Grace Ward from New York, USA

Kõige varasem mälestus arvuti taga istumisest on tõenäoliselt aastast 1986-87. Ma ei tea mis margi või mudeli või tüübiga tegu oli, aga igatahes oli see sama suur kui üks korralik tervet seina täitev sektsiooni kapp, mis oli täis umbes selliseid poole meetrise läbimõõdu ja 7-8 cm laiusega paberi rullide kassette, millesse siis vastavad seadmed pisikesi augukesi torkasid ja neid sealt hiljem ka lugeda oskasid. Selle 'kapi' külge ühendati siis eraldi terminal oma must-rohelise ekraaniga. Mingil hetkel keegi vahetas neid paberirulle ja trükis seal terminali taga midagi oma pool tundi ning ekraanile ilmus Tetrise mäng. 

Tetris must-rohelisel ekraanil
Pilt Alexey Pajitnov - tetrisconcept.net

Mul lubati ka mõni minut mängida, mille üle ma olin ääretult uhke ning uhkustasin selle olümpiavõidu lähedase saavutusega kõikide oma sõprade ees, ka veel mitu kuud hiljem.

2. Mälestus

Leisure Suit Larry
pilt lehelt gamesnostalgia.com

Aasta-kaks hiljem ilmus isa tööruumides ühele lauale selline arvuti nagu Искра 1030. Tegemist oli siis tegelikult juba täiesti PC tüüpi arvutiga, mille südameks Inteli 086 protsessor. Eredalt on meeles ka see, et see aparaat oli suuteline värvilist pilti näitama, seda küll maksimaalselt 16 värviga (CGA graafika adapter), aga võrreldes ühevärviliste ekraanidega oli see samaväärne kogemusega, mida kogeb üks inimene nähes säravat vikerkaart laotumas üle ühtlaselt halli taeva. Selle aparaadi teeb minu jaoks eriliseks see, et tõenäoliselt ei ole ma kunagi hiljem suutnud niipalju aega surnuks lüüa mingeid täiesti mõttetuid 'väikeseid' arvutimänge mängides, kui ma seda tegin just selle arvuti taga. Tegelikut oli see masin muidugi suuteline ka palju põnevamat meelelahutust käitama, nagu näiteks Leisure Suit Larry, aga see eeldas head inglise keele oskust, mida mul sel ajal veel nii väga ei olnud (no tegelikult oskasin hellou häälida) ja mängu sisu ei olnud ka 'päris eakohane' (tegu oli tugevalt 18+ mänguga). Ma siiski sain aegajalt natuke kõrvalt vaadata, kuidas suured onud seda mängisid :) 

3. Mälestus

Kusagil seal 89-90 kandis tekkis ühele lauale Osborne poolt kokku pandud Intel 386 protsessoriga laua-arvuti. Kuigi see oli oluliselt kiirem ja võimsam kui kõik eelnevad kokku ning lisaks oli see ka 'välismaa oma', siis minu mälestustes on see arvuti hoopis teisel põhjusel. Kuna tegemist oli juba täiesti tänapäevase ja tõsiselt võetava masinaga, siis seda rakendati ka päris suures mahus erinevate töiste tegemiste jaoks, mis tähendas, et selle taha enam päris igal hetkel istuda ei saanud. Siiski, nimelt mitte kaua aega peale selle lauale ilmumist, mul selline võimalus ikkagi avanes ja mul oli vaja, ma ei tea mis põhjusel, üks floppy disk ära formattida. Ma päris ise seda varem teinud ei olnud, aga kuna olin mitu korda kõrvalt näinud, siis kirjutasin julgelt käsureale ilusti käsu format (ilma ühegi argumendita), mis edukalt käivitus ja hakkas tervet rida küsimusi esitama. Mulle ei meenunud, eelnevalt seda tegevust kõrvalt nähes, et seal oleks keegi midagi tohutult sisestanud, seepärast vajutasin lihtsalt Enter klahvi senikaua, kui format lõpuks reaalselt ketast formattima hakkas. Peale tegevuse lõppemist käsurea käsud enam ei toiminud ja peale restarti arvuti millegipärast ei käivitunud. Ka kohale kutsutud spetsialisitid ei suutnud nii mõnegi inimese nädalate jagu tehtud töid taastada. Sellega sai minu arvuti kasutamise võimalus natukeseks ajaks läbi, nagu sai ka läbi ENSV ja selles eksisteerinud Teaduste Akadeemia Spetsiaalne Konstrueerimisbüroo.

4. Mälestus

ATI Rage Fury Maxx
Pilt lehelt TomsHardware

Minu esimene isiklik arvuti. Kätte jõudsid 90'dad. TA SKB ruumides alustas tööd Tartu Teaduspark. Paljud varasemalt üksteiste töökaaslasteks olnud inimesed kas lõid enda ettevõtted või asusid mõnda selissesse tööle, aga vähemalt üks normaalne PC tüüpi arvuti oli pea igas ettevõttes kasutusel. Teaduspargis loodi arvutiklass, minu isa asus tööle ettevõttes MediSoft, nii mitmegi sõbra vanemate töö juures oli arvuti olemas, siis minu jaoks tähendas see praktiliselt piiramatuid võimalusi arvuti kasutamiseks, millest omakorda tulenes, et isiklikuks arvutiks puudus igasugune vajadus, liiatigi olid need ikkagi veel päris kallid. Mitte vähem olulist rolli ei mänginud ka see, et minu vanus jõudis sinnamaale, kus arvutid kippusid olema päris viimased asjad, millele oma vabal ajal mõelda. Mulle absoluutselt ei meenu, mis raha eest, aga oma esimese arvuti ostsin ma pakun, et aastal 2000.  Tegemist oli Intel Celeron (433) protsessoril baseeruva PCga. Muus osas suhteliselt tavaline arvuti, aga eriliseks tegi selle sellele lisatud video kaart ATI Rage Fury Maxx. Oli see vast ikka üks 'üle küla pill'. Päris pikka aega käisid sõbrad erinevatest Tartu nurkadest külas FPS'i (Frames per second - kaadrit sekundis) ning 3D Mark jõudlusteste imetlemas. Paraku, nagu tehnikaga ikka kipub olema, arenes kogu see IT maailm niivõrd kiiresti ja PCd said paljudele kergesti kättesaadavaks, ning mingil hetkel oli see arvuti eelkõige moraalselt niivõrd vananenud, et rändas otse jäätmejaama. Aga see videokaart peaks mul kusagil maal, kõige mittevajaliku hunnikus, siiani alles olema.